Kaheksas NÖFF vabanes ja vabastas

Kaheksanda NÖFFi alapealkiri oli “Vabanemine” ja seda see oligi esimesest hetkest peale. Juba enne festivali algust vabanes festival ajalistest raamidest, seades festivalile eelsündmuse, mis tõi Raplasse Marina Laikjõe ja tema värske teose „Prantsuse stiiliikoonid“ esitluse.

Seejärel saime kogeda vabanemist avatseremoonial avafilmiga „Mehed kaitse alla,“ mis oli satiiriline komöödia, rebides valusalt nalja teha ühiskondlike kitsaskohtade ja jaburate äärmuste üle. Selles filmis oli vabanemine mitmetähenduslik ja samas otsene, vabanemine toimus iseenda seatud arusaamadest.

Järgmisel festivalipäeval avati Jüri Arraku näitust Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses. See akt iseenesest on suur vabanemine kammitsast, et väikeses Raplas ei võiks olla suurt kunsti. Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus on ainulaadne ruum ja erakordne nähtus, seal tegutsevad inimesed oskavad kõrgemail professionaalsel tasemel luua ruumi ka kõige nõudlikumale autorile.

NÖFFi tänavust suursugusust kinnitas Jüri Arraku venna Henno Arraku näituse avamine Rapla kultuurimaja Rütmani galeriis. Teosed, mille olemasolust ilmselt enamus ei olegi teadlikud olnud said esmakordselt just sellisel moel avalikkuse ette.

Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa ilukirjanduslik teos „Kõik, millele naisel on õigus“ oli mõnes mõttes jätk avaõhtu filmile, tegeledes oma lühitekstides sarnaste teemadega – eelarvamused, ühiskondlikud ootused, sooline ebavõrdus jne. Ladõnskaja-Kubits käsitleb neid teemasid aga oluliselt nõtkemalt, mitte tagasihoidlikumalt, aga peenemaid võtteid kasutades.

Lühikesed tekstid on ootamatult teravad, detailirohked ja samal ajal imeliselt avatud, öeldakse parasjagu, et silme ette tekib pilt, aga mitte nii palju, et loo lõpp oleks üheselt mõistetav. Need on ainulaadsed lood, universaalsete tõdedega, millega kõik naised saavad samastuda. Igas loos toimub teatud vabanemine ja lugedes neid ridu, on see samuti omamoodi katarsis. Nendesse teemadesse sukeldudes tuled pinnale puhtamana.

Sel aastal jõudis ekraanile rekordarv filme. Toimus kokku 11 seanssi, kümme täispikka filmi ja toimus ka üks lühifilmide seanss. Lapsi ja lapsevanemaid rõõmustasid kaks multifilmide seanssi ja täiskasvanute ning ka noorte täiskasvanute jaoks näidati 8 täispikka mängufilmi. Filmide kvaliteet oli nagu ikka, väga kõrge ning sihtgrupp võimalikult lai.

Vanade filmide austajad leidsid kavast Agnès Varda 1985. aasta psühholoogilise draama „Vagabond,“ mis oli vaieldamatult üks keerukama sisuga filme tänavusel festivalil. Olemuselt lihtne lugu kodutust neiust peegeldab ühiskonna sügavamaid, vähe arutatud ja peidetud kihte, kus naistele ja meestele seatud ootuste erisused tulevad väga selgelt esile.

Festivali pärliks oli sel aastal kahtlemata Läti-Šveitsi koostööl valminud „Klaasi taga,“ mis on režissöör Olga Dinnikova jaoks esimene täispikk mängufilm. Filmi keskmes on ema ja tütar ning nendevahelised suhted, mida mõjutavad ootamatud ja keerukad koduvälised sündmused. Režissöör ja üks filmi peaosatäitjaid, tütre rolli mänginud Aurélija Pronina olid linastusel ka kohal ning jagasid filmi tegemise telgitaguseid. NÖFF-il toimus filmi Baltikumi esilinastus. Film valiti hiljem ka Los Angelese filmifestivalil näitamiseks.

Kõik teisedki filmid väärivad kiitust ja esile tõstmist. Ükski film ei satu NÖFF-ile kunagi juhuslikult. Iga seanss on hoolikalt valitud ja planeeritud, et kinotoolidele sooviksid tulla ja tuleksid nii nooremad kui vanemad, nii tõsiste teemade käsitlust ootavad nõudlikud filmivaatajad kui kerget meelelahutust otsivad nautlejad. Festivalikülastajate arv on iga aastaga tõusnud, seega võib järeldada, et osalejad leiavad ikka midagi endale meelepärast.

Teksti autor: Stina Andok