Maailm on äärmiselt eripalgeline – erinevad arvamused, vaatenurgad, kultuurid, rassid, religioonid jms. on järjest rohkem segunemas ja tundub, et kõigi meie mugavaks äramahutamiseks ei jätku enam ruumi.
Kitsikuses hakkame põrkuma, näeme, et meie arvamus ei ole enam ainuke ja seega ka automaatselt ainuõige.
Edasieksisteerimiseks tuleb muutuda – kas kapselduda ning kolida oma “mulli”, reageerida jõu ja vägivallaga või proovida mõista ning ehk ka aktsepteerida, et võimalikud ja võib-olla ka vajalikud ongi ka teistsugused arvamused, teised kihistused.
Erinevused võivad rikastada, muuta meie maailma palju põnevamaks ja rohkem elusolevamaks. Mõista soovimine võib tekitada hämmeldust, uudishimu, äratundmist. Ehk mitte alati rõõmu, aga rahu iseendas – mõjub ju kuidagi vabastavalt, kui lubame maailmal mitte olla monokultuurne, mitte koosneda kloonidest.
Oma konflatsioonides uurime ja näitame erinevaid kihte, analüüsime nende minevikku ja tulevikku, nende omavahelist mõju ja kokkusulandumiste võimalusi.
Simone Fezer on saksa klaasi- ja installatsioonikunstnik.
Ta on töötanud tuntud kunstnike assistendina ja õppinud erinevates rahvusvahelistes koolides, nagu Penland School of Crafts ja Centro Studio Vetro Itaalias. Ta oli 2016. aastal residentuuriks Tacoma klaasimuuseumis Washingtonis USA-s ja 2020. aastal Norras Bergenis galeriis S12. 2019. aastal pälvis ta Philadelphia Kunstiülikooli rahvusvahelise Irvin Borowsky auhinna.
Ta on õpetanud skulpturaalset klaasi Saksamaal Stuttgardi Kaunite Kunstide Akadeemias ning eksponeerinud oma peamiselt suuremahulisi klaasi- ja segameedia installatsioone nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Simone Fezer käsitleb oma töös terviklikult kogu elusolemise ja elukeskkonna üldist haprust ja omavahelist sõltuvust ning loob interdistsiplinaarseid ning kaasahaaravaid keskkondi. Talle meeldib teha koostööd teiste kunstnikega, pannes kokku installatsiooni, performance’i ja multimeedia ning luues omamoodi lavasid või lavastusi, kuhu sisenedes vaataja saaks uurida, avastada ja kogeda.
Kai Koppel on eksperimenteeriva vaimuga kunstnik ja on alates 1975. aastast töötanud klaasikunstnikuna. Tema varasemad teosed olid ruumilised klaasobjektid. 1980. aastatel rajas noor klaasikunstnik Kai Koppel oma suuna vastandumisele, alustades isiklikku mässu klaasikunsti konventsioonides kehtestatud väärtuste vastu. Ratsionaalsele, geomeetrilisele ja funktsionaalsusele vastandas ta ebaratsionaalsuse ja töömeetodi, milles palju ruumi jäeti juhusele ja kuuma klaasi enda väljendustahtele. Tarbijalikkuse asendas Koppel sümboolsete väärtustega, kasutades ohtralt loodusvormidest ja arhailistest arhitektuuriajajärkudest ammendatud eeskujusid, erilist tähelepanu äratasid tema suured vertikaalsed, kohati arhitektoonidena mõjuvad dekoratiivvormid. Ta on kunstnik, kelle jaoks on oluline protsess, klaasivalmistamise erinevad režiimid ja tehnoloogiad.
Kati Kerstna on sotsiaalselt tundlik kunstnik, kelle viimaste tööde fookuses on keskkonnateemad. Talle meeldib kasutada klaasi vastandlikku karakterit oma teemade visualiseerimisel. Hapruse ja tugevuse piire kompav kombinatsioon, läbipaistvad peegeldused, reflektsioonid ja valgus kuuluvad tema töövahendite hulka. Loodud vorme võiks määratleda skulpturaalsete installatsioonidena, objektidena, milles samaaegselt on eksponeeritud nii ruum, vorm, kui illusoorsus.
Kati Kerstna on samuti tegev kuraatorina ja viinud Eesti klaasikunsti näituseid mitmel korral ka Eestist väljapoole. Praegu on ta Balti klaasikunsti näituste korraldamise töörühmas eestipoolne kuraator. Samuti seob teda nii Kai Koppeli kui Simone Fezeriga pikaaegne koostöö Haapsalu Klaasipäevade korraldamisel.
